Hommikul ärgates tundsin end eriti hästi. Ma olin jätkuvalt huvitavast unenäost õnnelik. Unenäos ma käisin poes. Seal oli palju rahvast, kuid mulle oli öeldud, et paremat kraami tuleb müüja käest otse küsides. Müüja tuligi lahkesti mulle vastu ja oli ülirõõmus, kui ma ääriveeri juttu tegin ning pidulaua jaoks sülti ja head maasinki temalt küsisin. Ta noogutas teadvalt, pilgutas mulle vandemehelikult silma ning kadus kardina taha. Mul oli nüüd aega ringi vaadata. Nägin palju eri vanuses inimesi poes ringi liikumas ja kaupu uurimas. Osadel olid asjad juba käeski, kuid ikkagi polnud nad valmis kauba eest tasuma. Mul tekkis küsimus, et kui siin poes on nii palju inimesi, siis miks poe ainus müüja minuga esimesena tegelema tuli? Miks ta ei aidanud esmalt kõiki neid, kes juba poes olid? Nii tuligi mul mõte tema lahkuse eest tasuda ning müüjat aidata. Ringi vaadates valisin välja külmleti juures olevad kaks last, kes olid välja valinud odavaima (mahlajäätise )Lolly ja nüüd raha peos hoides otsivalt ringi vaatasid. Astusin neile ligi ja küsisin, et kas neil on paras raha. Üks laps naeratas rõõmsalt, kuid teise silmis oli väike segadus, tema ei paistnud teadvat, millist münti anda. Otsustasin teda aidata. Asusime koos külmletil olevaid hinnasilte uurima, et leida sobiv, mis siis Lollyl oleva nimega ühilduks. Ma nägin palju maitsekalt kujundatud hinnasilte, mis olid nagu hinnasildid ikka. Kauba nimi ja hind ja hind ühiku kohta. Kõik kenast ritta paigutatud. Kuid sellest hoolimatta polnud ometi võimalik leida Lollyle vastavalt sobivat hinda. Ma olin hämmingus. Naine tuli ja viis lapse sööma. Samal ajal nägin müüjat minu poole tulemas. Kuidagi eriliselt sooja naeratusega ulatas ta kenasti pungil koti minule. "Ma panin pisut ekstra ka" . Hinges oli soe tunne sellisest erilisest teenindusest. Kuid siis ma rohkem tajusin kui nägin, kuidas minu peas kerkiva küsimusega, et kui palju ma teile siis võlgun, parallelselt see imeline soojus taandus ning kui ta minekule pöördus oli müüja juba täitsa kurb. Kuulsin teda seletusteks pobisemas midagi reeglitest ja eeskirjadest. Mul oli kogu hingest kahju, et see soojus ja aval naeratus minu rumaluse tõttu olid kadunud. Seisin nõutult ja mõtisklesin. Tundsin, et ma peaaegu tean vastust. Vaatasin otsivalt ringi. Ja siis ma teadsin seda. Mina tahtsin saada selles poes müüjaks. Sest selles poes on kõike, mida keegi eales vajab ja hind on alati õiglane, viimase sendikeseni õiglene. Ainult, et sina ise pead seda teadma. Ostja peab teadma, mida ta vajab ja mis on selle õiglane hind. Pole olemas õiglasemat poodi ega parimat tööd kui selles poes müüja olla.
