Olen küll Tartu linnas sündinud, kuid Kesk Eesti alevikus kasvanud, nii et ma pean end maatüdrukuks. Kasvanud Eesti imelise looduse rüppes, mis oli osa suurest Nõukogude Liidust. Tunda oli siis piiri meie ja maailma vahel. Küllap sellepärast järgisin oma lapsepõlve uudishimu maailmaavastamise vastu, kui mul tekkis elus "kardinaalsete valikute ristee" hetk ning suundusin tööd otsima Põhja Iirimaale. Kuid enne seda olin omandanud Zooinseneri elukutse, mis majanduse täieliku muutumisega ajalukku kadus, avastanud käsitöö huvist lähtudes kunstimaailma ja saanud Põltsamaa Kunstikoolis õpetajana tööd. Aasta 2000 tegi minu maalähedasse ellu Lahaveres omad korrektiivid, mis on omakorda avanud uusi võimalusi maailma avastada ja oma silmaringi arendada. Kolme poja emana olen leidnud universaalse "ema elupõhimõtte" - ma ei soovi, et keegi teeks haiget minu lastele, sellepärast aitan alati, kus saan, sest igaüks on ju kellegi laps. Siidimaal on mulle avastamisrõõmu ja loomingulist väljendamisvõimalusi pakkunud nüüd juba 20 aastat. Minu loometee alguse eest olen tänulik Ethel Hakkajale, kelle juures Põltsamaa Kunstiäris ma tööd leidsin. Sealt kasvaski välja Põltsamaa Kunstikool (Eesti). Ma võtsin osa siidimaali kursustest. Soome kunstnik Christina Prepula andis meile mitmes siidimaalitehnikas põhjalikud algteadmised. Kunstnik Piret Valk Tallinna Kunsti Akadeemiast tutvustas meile Jaapanist pärit iidset Scibori tehnikat. See on väljakutsuvalt keeruline ja ajamahukas tehnika, kus luuakse 3D muster. Kui ma külastasin Jaapanit, siis ma käisin ka Kyoto Shibori muuseumis ja nüüd ma saan öelda, et ma olen saanud ka õppetunni Kyoto Shibori tehnika meistrilt.
.
Inspiratsiooni ammutan emotsioonidest, imelisest loodusest ja uudishimust katsetada uute võimalustega. Kummalised etteantud soovid sõpradelt aga juhivad loovust huvitavalt uues suunas