15.01.-11.03.19   Kooliõde külastades astusin läbi Lehtse kultuurimajast ja nad olid huvitatud minu näitusest. Sealsed ruumid olid kodused ja vahvasti juhatasid mind moodustama gruppe, mis sobised hästi valgustatud seinaorvadesse. Alumise korruse fuajeesse sai ka mõned tööd. Rätik "Katki" jäi otseseina klaveti kohale, moodustades nostalgilise ansamli. Sain kutse osaleda klubi Eesti Iseseisvuspäeva üritusel külalisena ja kohtuda kohalike inimestega. See oli tore ja elurõõmus üritus.

Lehtse Kultuurimajalt sain kingituseks Kaire Trooni luuleraamatu "Pühendan sul sõnad.." See väike seik väärib äramärkimise, sest see raamat on aidanud mul avastada luule võlumaa. See raamat on mul ikka ja jälle käes ning aitab leida õigeid sõnu sünnipäeva või õnnitluskaardile.

2019 sügisel osalesin Põltsamaa Kunstiseltsi ühisnäitusel "Pilk"  tööga "Igatsev pilk" ja sellele tööle sattusid kaks Kaire krooni luuletust, mis nii hästi seletasid lahti minu tundeid loojangut vaadates. Tänaseks olen luuletajaga ühendust võtnud ja rääkinud oma plaanist siidisallidel tema luuleridu kasutada.

02.09.-27.09.19  Otsisin võimalust esitleda oma näitust "Minu astumiskivid" ka Jõgeva Kultuurimajas, kus ma olin käinud mitu aastat segarahvatantsurühmas Kaaratsim tantsimas. Kutsusin endale appi kunstnik Kaire Nurga, et õppida temalt näituse välja panemist. Käisin tema juures ja me vaatasime tööd üle ning ta soovitas mulle muuta siidsallide esitlemist. Muutsime siidsallide kinnituse nii, et kõik sallid on nüüd tagumise katteriideta. Linasest riidest õmblesin kinnitusribad, mille külge kinnitasin salli ülemise serva. Tunnelist saad läbi lükata puidust liistu. 30 augustil saime Jõgeva Kultuurimajas kokku ja Kaire aitas mul tööd Galeriise ja fuajeesse ära paigutada. Uus kinnitusviis tegi töö palju lihtsamaks, sest tööde asukohta oli lihtne muuta seni kuni kujunes hea, terviklik ja tasakaalus kompositsioon. See oli huvitav kogemus ja ma avastasin palju uut oma tööde kohta. Oli huvitav näha, kuidas eri aegadel valminud üksikud tööd: erinevad teemad, maalimistehnikad, värvid ja isegi sallide suurused, sulandusid meisterliku juhendamisega terviklikuks kompositsiooniks. Näituse avamisel oli imetore kohtuda vanade tuttavatega ja juttu puhuda. Riina Mägi kajastas minu näitust ka kohalikus ajalehes. Suur tänu mu sõbrad!

Teisipäeval, 28. jaanuaril 2020 (kuni 29.02) oli kokku lepitud, et panen oma näituse Kolga-Jaani Raamatukogus ülesse. Kogesin, see on kohalikele üks vajalik koht, kus kokku saada ja külaeluga sidet pidada. Ruum on väga kõrge ja laealuste akendega. Valgustid on laest allapoole toodud kogu laealust ruumi täitva raamistikuga. Seinad kaetud puiduga. Raamaturiiuleid täis ruum esitas mulle huvitava väljakutse.

Oma tehniliselt kõige keerulisema töö riputasin alustuseks arvutilaua kohale. Kirsiõied sai loogilise koha tulederaami küljes ukse juures. Uksele sobis kutsuvalt pilku püüdma vilditud rätik. Rätikud sobisid tulede raamistiku külge heljuma. Nüüd on nad vaadeldavad mõlemalt poolt. Sallid sai grupeeritud esialgu pikkuse järgi ning paigutatud paremale seinale riiulite kohale. Ruum elavnes.

Kell 13 oli näituse avamine. Kohale oli tulnud palju huvilisi ja ka kooliõpilasi õpetaja juhendamisel. Mul on tõesti hea meel nende toredate inimestega kohtumise üle. Nad elavad küll Eesti keskel, kuid nende kodukoha asukoht rabade vahel ja valdade struktuuri suhtes on jätnud nad "ääremaale". Seda aplamalt on nad valmis huvi tundma iga kohalepeale kohale tulnud sündmuse vastu. 

Selleks näituseks olin ma nunoviltinud oma kõige esimesed siidimaali tööd aastast 1998. Valge alusriidega sain ma neid 20 aastasest kasutamisest kulumismärkidega salle toetada, et neid eksponeerida. Kinnitusribaga näituse väljapanekut uuendades jäid need tööd välja, sest ei tundunud sobilik neid niimoodi kulunult näidata. Nunoviltimine osutus väga heaks võimaluseks anda neile siiditöödele nagu uus elu. Kõige esimese guttatehnikas heledates tonides rätiku viltisin loomuliku lambavalge villaga, millele lisasin mustris esinevat tooni kollast siidiniiti, et pisut elavdada nüüd rätiku pahupooleks jäävat ühtlast villast poolt.

Esimese Shibori tehnikas lillades toonides salli nunoviltimisel kasutasin valget ja sobivas lillakat ning pisut ka rohekasmustas toonis villa. Villaloome olin aastate eest ise värvinud, kui ma nõelviltisin toolikatteid. Proovisin salli villased servad tagasi keerata, et salli servad jääksid ühtlasemad. Seetõttu jäid servad pisut paksemad. Teisel roosal sallil kasutasin valget ja rohekasmustas toonis villa. Mõlemad sallid olid originaalis loodud 3D mustriga /Shibori tehnika/ ja see kokku kortsutamine tegi mustrid selgemaks.

Oma varases lapsepõlves elasime Järva-Jaanis. Otsustasin pakkuda oma näitust ka Järva-Jaani kultuurimajale, mis asub tegelikult minu tolleaegsest kodust üle tee. Kultuurimaja juhataja Ülle Vaas oli lahkelt nõus ja näitas väljapanekuks sobivat alumist saali. L kujulise ruumi mõlemas otsa seinas on aknad ja keskel on postid. Tööd nagu paigutusid ise loogiliselt selles ruumis päripäeva.  Alustasin pikimast seinast mu esimeste töödega. Jätkasin ajalises loogikast üle minnes lillede sarjale. Mul oli huvi näha lillede sarja töid terviklikumalt koos. Palusin oma minijalt Annemarielt talle tehtud salli näituse töödele lisaks.  "Kured pesal" paigutasin eraldi kõrgesse aknaorvi, sest aknatagused suured pargipuud varjasid otsese päikese. Sumi-e sari sobis vastasseina akende ette, sest seal oli laeall meetri jagu ruumi sisse eenduv toru. Selle näituseni olin esitlenud oma siiditöid valgel taustariidel. Akna ees olid sallid nüüd vabalt vaadeldavad. Ringi lõpetasid tööd akende vahelisel seinal, mis olid aknast tuleva päevavalguse tõttu pisut varjus. Seetõttu said värvitoonid uue varjundi.

30.09.-31.10.19  Põltsamaa Raamatukogu galeriisaal on esmapilgul ehk väike, kuid väga ilus ja valgusküllane ruum. Siidimaali tööd paigutusid kolme seina. Sisenemisel otse vastasseina kujunes sinises põhitoonis grupp: toonekurgedega sallid, horisontaalne Castle Wardi vaade, mille kohale pääsukestega sall (kombinatsioon, mis sündis Jõgeva näitusel). Vasakule akna kõrvale said rätikud ja sumi-e tehnikas tööde grupp. Arvukam värviküllasem grupp siidsalle, mida kutsun lillede teemaks, paigutus loogiliselt uksest vasakule. 2 lühikest salli said pilgupüüdajateks klaasuksi raamistases kummalegi poole ukst, olles nähtavad ka väljastpoolt ruumi. 

13.05.-28.05.19  Rakke Raamatukogus käisime lastega inglise keelt harjutamas. Raamatukogu juhataja oli huvitatud ka näitusest ja nii sai mu näitus seal ülesse 13. mail. Siidsallid sai paigutada teema gruppide kaupa või üksikult avarasse koolituste ruumi, vastuvõtulaua taha seinale ja raamatu riiulite vahele. Seal hakkasid raamatute värvid siidsalli värvidega koos elama. Kohtumine autoriga oli 28 mail kella 16-18. Oli tõesti tore kohtuda huvitavate inimestega ja kuulda julgustavat tagasisidet oma tööde kohta. Kohtusin siin ka Mary Tammertiga, kelle kutsel jõudis näitus Simunasse ja Väike Maarjasse.

01.11.-17.11.19  Simuna rahvamajas kasutatakse saali kõrval olevat galeriid ka kohvikuna, kahel poole asetsevate laudadega.  Vasakpoolset seina liigendavad uksed. Väljapanekut alustasin lillede teemaliste siidsallidega. Sumi-e tehnikas Jaapani teemalisele grupile järgnes erinevates tehnikates värviline grupp salle. otseseina, klaveri kohale said horisontaalselt paigutatud sallid. Parem pool galleriist on akendega liigendatud ja sinna sobisid individuaalselt tugevamini esiletõusvad tööd. M Korraldas Simuna kunstihuvilistega kohtumisõhtu, kus muusikat tegid Väike-Maarja muusikakooli õpilased. Kontsert oli väga armas.

27.11-16.12.18  Minu nimi on LIA ja Koeru koolis käies kandsin perekonnanime Starast. Üks ring sai täis on loogiline pealkiri minu maalitud siidsallide näitusele siin Koeru Kultuurimajas, sest elutee on mind ringiga lapsepõlveradadele tagasi toonud. 2018 aasta augusti kuu alguses pöörduti minu poole palvega, et ehk oleks mul kunstikuu raames töid Castle Wardi kohviku seintele panna. Nii sündiski minu esimene soolonäitus. Näituse pealkirjaks sai "My Stepping stones - minu astumiskivid". Nagu astumiskivid jões aitavad sind kuiva jalaga teisele kaldale, nii olin iga uue tööga tegelenud mingi probleemi ja väljakutsega ning see on mind aste astmelt siidimaalis edasi arendanud. Samuti nagu peab astumiskividel turnides loogilisest järjestusest kinni pidama, on minugi katsetustel selge loogiline arengutee. Ei saa tähelepanuta jätta momente, mis on aidanud mul avastada midagi põnevat. Karbitäiest töödest näituse kokkuseadmine oli huvitav protsess, mille käigus ma endalegi üllatuslikult avastasin, et olen siidimaaliga tegelenud juba 20 aastat. Oktoobris oli see näitus üleval ka Banbridge linna raamatukogus (Põhja Iirimaa, Ühendatud Kuningriigid). Selline sai näituse sissejuhatav tekst Koeru Kultuurimaja jaoks. Eelnevatest kogemustest teadsin, et igas näituse paigas on väljapanekut dikteerinud ruumi võimalused. Eraldi sein sai Castle Wardi vaatele ja tumedamale, madalamale seinale sobisid rätikud. Hakkasin märkama, et minu töödes esinevad teemad arenevad sarjadeks. Esialgu on loojal vaid otsene ning vahetu suhe looduga. Selleks, et näha töös kätketut laiemalt on vaja sellest distanseeruda ja näha seda kui eraldi objekti teistega võrreldes. Olin elevil tööde vahel avastatud huvitavate seoste üle

Valik eelmise sajandi lõpu Suurbritannia kunstnike trükiseid.

Tellitaval näitusel on 18 keskmises ja väiksemas formaadis tööd järgnevatelt kunstnikelt: Daivid Shepard (1937-2017), Graham Carver, R. W. Milliken (1920-2014), Basil Ede (1931-2016), Robin Furness (1933), Peter Allis (1944-2008), Edwin Penny (1930 -2016), Mick Cawston (1959-2006) ja John Cooke (1929-2018).

Näitus on pühendatud Amy ja Edgar Lightbody´le.

Gordon Lightbody vanemad olid õpetajad Põhja-Iirimaal, Dromore väikelinnas. See nende poolt 40 aasta jooksul soetatud trükiste kollektsioon kajastab ilmekalt nende huvi ja armastust looduse ning inglaslikult idüllilise maaelu vastu. Igal pildil on muidugi oma saamislugu, mis seob mälestusi erilise kohaga, persooni või erilise momendiga eluteel. Põhja Iirimaal olid sellel ajal poliitiliselt keerulised ajad. See oli üks ettekäänetest, miks neile meeldis veeta suvepuhkust terve perega looduse rüpes Sotimaal, Lake Distrikus või Yorkshire`is. „We spent many enjoyable holidays exploring the fells“, meenutab Gordon. (Me veetsime mitmeid nauditavaid puhkuseid mägedes uitates.)

Julgustatud Castle Wardi positiivsest tagasisidest pakkusin oma näitust Banbridge raamatukogusse, kus oldi rõõmuga nõus. Nii oligi minu näitus My Stepping Stones seal üleval 1-13 oktoobrini 2018. Kuna see oli vahetult enne minu tagasikolimist Eestisse jäigi see nagu hüvastijätkuks Põhja Iirimaaga ja minu sealsete sõpradega. See näituseruum oli päikeseküllane, kuid pikkade siidsallide jaoks madal. Sellepärast kasutasin ära ka trepikoja avarad seinad. Juurde oli juba lisanudunud ka vahepeal valminuid töid nagu "Kurepaar pesal". Selle salli teostamiseks kogusin teadmisi ja julgust minu Jaapani reisilt. Minul endal oli huvitav näha oma töid uues keskkonnas. Päike mängis värvidega ja radiaatorist tõusev soe õhk hõljutas siidi. Mitme salli mustrid hakkasid mu silme all nagu elama. Kuigi ehk esmapilgul tundus ebamugav neid pikki salle sellesse ruumi paigutada, arvan, et sain ülesandega hakkama ning tekkis suhe ruumi ja minu siidsallide vahel.